Hüpitades käes tamme spooni ribakest mõtlesin kas visata või mitte. Ma mõtlen prügisse, et ära põletada. Samas mõlkus meeles millegipärast sõrmus, mis viis kahe ühendamiseni. Tekkis sõrmuse tegemise idee.
Puidust sõrmuse tegemise mõte tundus nii hea, et sellega oli vaja kohe tegelema hakata. Pean tunnistama, et kiikasin läbi interneti teiste tegemisi selles vallas. Üllatavalt paljud olid sellega juba tegelenud ja imelisi asju teinud. Soov ise proovida sai hoogu juurde ja sellest sündis spooni ribast rullikeeratud, kolmekihiline liimitud sõrmus. Esimene katse läks täitsa metsa, see liimus aluse külge kinni ja mul ei õnnestunud seda sealt tervelt vabastada. Teine katse oli juba parem, kuid selle lihvisin liiga õhukeseks, vahekiht hakkas välja tulema. Sellega, aga läksin edasi teostasin viimistluse (õliga) ja põletasin enda värisevate kätega sinna peale ka ruuni kirjas enda nime. See on näha ka pildil koos kolmanda katsetusega.
Õliga viimistlusega ma eriti rahule ei jäänud. See ei andnud minu arvates piisavalt sära sõrmusele. Sellest tulenevalt otsin nüüd sobivamat, sellist mis tooks toote ilu välja ja oleks kandjale ka ohutu. Lakid ja muud sellised võivad nahka ärritama hakata. Viimistlusega on see mure ka, et sellega pean tootele tagama maksimaalse võimaliku niiskuskindluse. Ilma selle kaitseta ei saa selle sõrmusega isegi käsi peast.
Kommentaarid